Sunday, December 26, 2010

Edgargate jõuluajal

Jõulude eel jõudis teravaks muutuda Savisaare kahtlustuse skandaal seoses Venemaalt raha küsimisega. Selles osas ei oskagi midagi lisada: ühelt poolt ei olnud neil kohtumistel "laua all", teiselt poolt pole Keskerakonna eetilisuse suhtes kunagi mingeid illusioone olnudki. Kui KAPO tõesti ise nii olulises asjas nii head tööd teeb, siis on see vaid meeldiv üllatus. Samas selles osas ilmselt fakte avaldada ei saa, nii et jääbki teadmata, palju ikkagi ja kuidas teada saadi, palju võis siin sõbralike luurete abi olla.
See skandaal toob aga välja kaks probleemi, mis meie poliitelus on, ning mis ainult Keskerakonnaga ei piirdu.

Esimene on inimeste (eriti noorte) muutumine karjääripoliitikuteks. See tähendab, et on hulk inimesi, kelle elu perspektiiv on peaaegu täielikult seotud talle antava kohaga erakonna valimisnimekirjas või peale valimisi võimule saades jagatavate "soojade" töökohtadega. Sellised inimesed on täielikus sõltuvuses erakonna juhtkonnast (või Keskerakonna puhul juhist), oodata nende poolt mingitki opositsiooni või oma ideesid on naiivne. Praegune kriis on selles osas ilmekas näide: suu julgesid natuke lahti teha vaid inimesed, kes tundsid endas kindlust ilma erakonnata elus läbi lüüa. Kahjuks on neid väga vähe.
Siin on raske midagi parandada. Ühelt poolt peaks valimisüsteemi muutma nii, et vaid isiku enda hääled loeksid. See muudaks olematuks parteinimekirja eelised. Ametikohtade jagamisega peale valimisi on raskem, sest paratamatult on uusi ametnikke vaja ja nende värbamise hindamine objektiivselt on võimatu. Radikaalselt võiks teatud ametikohtadele kandideerijatelt nõuda seaduse järgi kinnitust, et järgmistel kohalikel või üleriigilistel valimistel nad ei kandideeri. See võiks olla seadusesse kirjutatud piirang ja võiks rakenduda kõigile ametnikele, kelle palk on suurem kui keskmine palk riigis.

Teine suur probleem on erakondade sõltuvus rahast. On ju täiesti selge, et inimene või organisatsioon, mis on võlgade tõttu "vastu seina" surutud, ei saa olla usaldusväärne. Lootusetus olukorras inimene võib nõustuda asjadega, millega ta normaalses olukorras ei nõustuks.
Erakondade rahastamine "poliitiliste veendumuste" pärast on ju praktiliselt igal juhul täiesti selge huumor. Tegelikult pole vahet, kes raha annab, mingi soov on ikka seal taga. Paljud populistid, nende seas ERSP nime all tegutsema hakanud rahvuslased, on tõstnud üles riigieelarvest rahastamise lõpetamise. Samas on see ainus rahastamine, mis "midagi tagasi ei oota". See peaks olema tegelikult suurim lubatud rahastamise allikas. Riigikogus veel mitte olevatel erakondadel võiks lubada mingis mahus veel muid allikaid kuni mingi ajani enne valimisi. Summa võiks olla näiteks võrdne 5% riigi valimistel saadud häälte puhul saadavaga. Aeg võiks olla piiratud 2 aastani enne valimisi, millel nimekiri üles pannakse. Loomulikult oleks raha allikaks ka liikmemaksud, mis peaks olema kõigile liikmetele võrdsed (või võrdne osa maksustatavast tulust), liikmete annetused (mis tegelikult näeb rahapesu moodi välja) võiks keelatud olla.
Rahastamisega on otseselt seotud vajadus suurte rahade järgi: See on tingitud lausreklaamist - igal pool on näod mingi lühida hüüdlausega. Kelle isikuga palju rohkem ei seostu, võiks valimistel üldse mitte osaleda. Selline asi soosibki pinnapealset "tuttava näo" valimist.
Maailmas on piisavalt võimalusi ka tasuta oma mõtteid kirjutada, nagu näiteks siinnegi blogikeskkond. Loomulikult eeldab see lugeja teadlikku tegevust info hankimisel, kuid natuke peabki kodanik ise ka tegema. Valimisõigus ei ole vaid õigus, vaid ka kohustus.

No comments:

Post a Comment