Õhtu Laari kohvikus vol 2

Täna (laupäeval) oli juba teine minu poolt nähtud esinemine Neeme Kuninga poolt.
Esimene esinemine tundus veel kergelt toores poliitiku jaoks: ühelt poolt mure olukorra pärast kultuuris, mis on osaliselt ka hr. Kuninga poliitikasse taastulemise põhjuseks, teiselt poolt selge nägemuse puudumine, kuidas seda lahendada. Üles tõstetud probleemid: ERSO skandaal, Tallinna Kultuuripealinna projekti juhtimine ja idee tuua Tallinna külalisteatreid Euroopast - on kõik, jättes kõrvale ebaaususe ja korratuse nende juhtimises, rahalised probleemid. Samas hr. Kuningas sattus oma jutus nagu majandust ja kultuuri vastandama. Lahendust ta ei toonud, öeldes, et see peaks olema selle ala inimeste lahendada.
Tegelikult on asi aga väga lihtne: riik peab looma tingimused majanduse arenguks, sealt kogutakse eelrarvesse raha, mis tuleb poliitikute poolt korrektselt jagada, s.h. ka kultuurile, edasi on kultuur juba kultuuriinimeste teha.
Igasugused vastandamised raha vs. vaim, majandus vs. kultuur jne. on kahjulikud, olles mõnes mõttes sarnased vastandamistele ettevõtjad vs. töölised, eestlased vs. venelased jne. See on lõppkokkuvõttes meie rahvale kahjulik.
Tänane hr. Kuninga teema oli kehakeel ja sellega seonduv. See oli teema, milles ta on tõeline proff. Kes seda ei kuulnud, jäi paljust ilma. Ta rääkis paljust väga elementaarsest, millest aga näiteks mina polnud enne midagi kuulnud, ega mille peale ka mõelnud: näiteks lavale (esinemisele) tulemise suund ja sealt lahkumine, selle psühholoogia.
Hr. Kuningas ütles, et ta ei pretendeerigi rahandus- ja majandusvaldkonnas midagi ära tegema. Arutasin pärast seda esinemist kaaskuulajaga neid tarkusi, mida jagati ja seda, kuidas IRL-i professionaalsed poliitikud neid oskavad. Tekkis selline mõte, et IRL-le oleks kõige kasulikum, kui neid (ja ilmselt veel paljusid) tarkusi peaksid mõttega õppima erakonna professionaalsed poliitikud. Tegelikult oleks kõige õnnetum, kui just poliitikasse tulnud inimene lükataks näiteks kultuuriministri toolile - selline kiusatus võiks ju nii IRL-l kui reformil tulla, et päästa eelmine minister raskest olukorrast. Loodame, et inimene saab teha seda, milles ta tõeline proff on ja ei pea poliitilisse musta pesu pesemisse sukelduma.
Teine esineja oli Tarmo Kruusimäe, kelle teemaks oli multikultuursus. Ei ole raske näha, miks selline tuleohtlik teema on tema peale lükatud - endine pungimees võib välja öelda seda, mida paljud "vanad" poliitikud endale võimalikuks ei pea. Olen selle teema peale palju mõelnud, natuke ka kirjutanud, seega palju uut ei tulnud. Mina ise pole enne suurt tähelepanu pööranud mõistete "rahvusvähemus" ja "vähemusrahvus" erinevusele. See on siis nii: rahvusvähemused on meil mulgid, setud jne., vähemusrahvad siis teised rahvused, kes Eestis elavad.
Omalt poolt hakkaks kinni mõistest "multikultuursus", mida ka teised IRL-i liikmed kasutavad. See oleks siis ju tõlkes nagu "mitmekultuursus", mis tähendab palju kultuure. See nähtus, mis kultuuride erinevusi pahaks peab, püüdes ühtse kultuuri poole (või viies selle poole) võiks olla äkki pigem "unikultuursus" või nii, nagu see tavaliselt on päris ausalt öelduna, "kultuuritus".
Kitsas ringis julgeti välja öelda, et abielu peaks olema määratletud, kui ühe mehe ja kuni mitme naise kooselu. See on tegelikult meie kultuuris nii olnud - ega ma täpselt ju minevikku ise näinud ei ole, kuid siin saab toetuda näiteks Läti Hendrikule.
Muidu on tore, et IRL positsioneerib end konservatiivsena, erinevalt teistest juhtivatest erakondadest. Püüdsin täna ennast ka sellel skaalal positsioneerida: tundub, et olen pigem selline vahepealne - iseenesest ei ole oluline, kas tegemist on konservatiivsete või väga uuenduslike ideedega, pigem püüan olla selle poolt, mis antud hetkel on "õigem" ja vajalikum.
Kuna Tarmo Kruusimäe pidi õhtuks muutuma Kojameheks, siis ta lahkus kiirelt ja viimaseks, mitteametlikuks, esinejaks jäi JJ Illend.
Ühe asjaga jäin täiesti nõusse: erinevad kultuurid saavad olla elujõulised vaid, kui nad eksisteerivad eri kohtades, mitte ei püüta neid omavahel vägisi segada. See hävitab tegelikult kõik.
Võrdlus oli Hiina-poolsest püüust oma positsiooni läbi pehmete väärtuste (või siis pigem pehmelt, ilma jõuta) saavutada, võrrelduna siin juutidega. See võrdlus on tegelikult väga kohane, sest sarnaselt juutidega elavad ka hiinlased laiali teistes riikides, olles äris ja kaubanduses olulised tegijad. Siin tuli välja intressi teenimise taunimine, millega ma nõus pole. See on küll enamuses religioonides keelatud ühel või teisel kujul, kuid minu isikliku arvamuse järgi on sellest loobumine analoogne püüule minna tagasi naturaalmajandusse või kaotada raha. Iseenesest ei ole ma kunagi lõpuni aru saanud näiteks islami-võlakirjadest jne. Niimooodi ringiga asja tehes on see keerulisem, oluline on samas ju ikka mõte, mitte vorm.
Tõusvale Hiinale lähedal olemise toetuseks toodi välja ugrilaste algne pärinemine Hiina põhjaaladelt. Selle asja täpne määratlemine ei ole ilmselt nii lihtne, kuid ka mina ise "olen siiralt seda usku", et me oleme hiinlastele lähedamad kui indoeurooplased, seega peaks meil olema natuke kergem neid ka mõista.
Tulles tagasi "vene küsimuse" juurde, tuli välja väide, et ainukesed püsivalt tegutsevad õigeusu kloostrid on Kuremäel ja Petseris, mis peaks kinnitama meie panust vene kultuuri säilimisse.
Meie riigis rahvuste-vaheliste pingete maandamiseks soovitatav "jõuga" võõrrahvuste lahustamine ei ole minu arust väga teostatav ja mõttekas. Siin saab abiks olla vaid aeg ja selgitustöö - sest tegelikult ei ole ju see, mida erinevad rahvused soovivad, erinev. Erinev on see vaid osade poliitiliste jõudude, mis sellest "toituvad", käsitluses.
Õhtu lõpus sai kuulatud Kulo kontserti Veski kõrtsis, millel nüüd juba Kojamees üles astus. Ühelt poolt polnud ma seda muusikat "elusalt" varem kuulnud, tuli see viga parandada - iial ju ei tea, millal Kojamees veel tõsisemalt poliitikasse sukeldub ja sellisel kujul enam lavale ei tule. Mootorratturid, kes seal oma pidu pidasid, pidasid meid konkreetselt seaduse salasilmadeks - meedias nende kuritegelikeks jõududeks tembeldamine ja politsei "silma peal hoidmise" jutud on ilmselt ka neile endile püsivat mõju avaldanud.
Lõpuks ka Kojamehe stiilinäide:

Need, kelle ringkonnas Kojamees (Tarmo Kruusimäe) kandideerib, peaksid tema poolt hääletamist tõsiselt kaaluma. Kindlasti on ta mees, kellel on süda õige koha peal - ja see polegi meie poliitikamaastikul nii levinud nähtus. Poliitikuna pole ta kindlasti enam see punkar, vaid küps poliitik - kui ta ilmub esinemisele ülikonnas, siis ei ole ei välimusest ega jutust kusagilt tunda, et ta endine punkar on.