Millist majanduspoliitikat Eestile on vaja?

Kriisi ajal on pidevalt üleval opositsiooni süüdistused valitsuse aadressil, et see midagi ei tee, samas valitsus kiidab ennast, et tehakse kõike hästi.
Mis on siis see, mida riik tegelikult tegema peaks (reisisaatjatest rääkimine pole ilmselt mitte kõige targem tegevus)? Meie riigis pole keegi süüdistajatest välja käinud, mida siis tegema peaks, hea on ju loopida üldsõnalisi süüdistusi. Samas kindlasti ei ole valitsus suutnud ka kõike päris ideaalselt teha, mis oleks võimalik olnud.
Milline võiks siis majanduspoliitika olla?

Eesti majanduspoliitika valimisel peab arvestama riigi iseärasustega:
- riigi väiksus
- geograafiline asukoht
- ajalugu: peame arvestama sellega, kust tuleme, selle mõju on veel ka praegu oluline


Jõukuse tõusuks on kaks allikat:
- toota (ja loomulikult ka müüa) võimalikult palju
- teenida säästudelt


Väga palju on kirjutatud (ka muidu küllalt mõistlike inimeste poolt), et heaoluks ei ole vaja suurt koguprodukti. Selline tõlgendus (a la vanaema on parem, kui palgaline lapsehoidja; kodusöök on parem kui restoranis jne. muud väited, mis iseenesest on küll õiged) on küll hea ajakirjanduse skandaalitaotluses või kirjutaja originaalitsevas vastandumises üldlevinud seisukohtadele, kuid ilmselt naturaalmajandusse ei soovi keegi tõsiselt tagasi minna, soovitakse tooteid ja teenuseid maailmaturult jne. Seega eesmärgiks peab olema rahvusliku koguprodukti tõstmine - selle arvelt saab osta tooteid ja teenuseid maalimaturult, katta sotsiaalsfääri, tervishoiu, kultuuri, kaitse jm. kulusid.

Tootmine

Majandusteoorias on toodete ja teenuste võimalik hulk ja nõudlus neile liiga seotud hinnaga, tänapäevases rahvusvahelises majanduses see päris nii ei ole. Eesti-suguse väikeriigi jaoks on turu maht sisuliselt piiramata. Me ei pea tootma kõiki tooteid vaid püüdma suure lisandväärtusega (bränditud, tehniliselt keerukate jne.) toodete ja teenuste poole. “Odavaid” tooteid on mõistlik sisse osta.

Et toota võimalikult palju on vaja:

• paindlikkus palkades ja muus töösuhtes
  Seda saavutatakse tänapäeva arenenud majandustes inflatsiooni abil, mis on elanike suhtes üks alatumaid makse, ja samas, mille mõjutamine ühisraha piires on piiratud. Samas pikemas perspektiivis ei saa see olla ühisraha riikide piires väga erinev (meil ei ole nii suurt geograafilist eraldatust; on küll väike turg, kuid selle mõju on ikka teatud piirini, mis on pöördvõrdeline majandusliku aktiivsusega ja meie jõukuse tasemega).
• tööjõu võime luua lisandväärtust:
  - haritus ja võimekus
  - haridus- ja ümberõppesüsteem
• lihtne ja efektiivne maksusüsteem - selgelt tuleb taotleda maksustamise ja sotsiaalse toetamise lahusust. Maksudega ei tohi minna sotsiaalse toetamise teele, selleks on sotsiaaltoetused. Maksunduses on vaid mõned põhikriteeriumid:

- oluline on maksu kogumise ja aruandluse koostamise kulude suhe kogutud maksudesse. Ei tohi minna teed, milles kulud nii ettevõttes kui maksu kogujas lähenevad maksuna saadud tulule (ilmekas negatiivne näide on müügimaks ühes omavalitsuses). Sama kuluefektiivsus on oluline näiteks sotsiaalrahade jagamisel: ka siin saab arvutada osa, mis moodustub jagamise tegevusele kulutatud raha tegelikult jagatud ja abivajajateni jõudvast summast (seda suhet võiks lausa regulaarselt jälgida).

- arvestada tuleb maksude motiveeriva mõjuga - mitte mingil juhul ei tohi lasta tekkida olukordi, milles maksud motiveerivad vähem tulu teenima või veel hullem takistavad seda.

Ilmekas näide on praegu kehtiv osalise tööajaga töötaja palga miinimumpalga pealt maksustamine - tahaks päris kuulda, kuidas sellise asja vastuvõtmist põhjendavad Riigikogu liikmed, kes selle poolt hääletasid (kiusatus oleks lausa öelda, et sellised inimesed ei peaks kunagi Riigikogusse kuuluma). See skeem välistab paljud osalist tööaega nõudvad tegevused väikeettevõtluses.

- Maksuregulatsioon peab olema lihtne ja ühene. Ei tohi loota meie veel nõukogudeaegse suhtumisega maksuameti tõlgendustele. Kohtu poolt seaduse tõlgendus peaks olema ka ikka erandjuht, mis viitab seaduse koostaja nõrgale tööle.

Siin näiteks: progresseeruva tulumaksuga on tööl kaks töötajat, MA väidab, et tegelikult on tööl vaid üks, teeb ettekirjutuse lisamaksude saamiseks, arestib kontod jne. Ettevõtja peab kohtus tõestama, et ta “kaamel ei ole”. Paljas see näide peaks olema piisav põhjus, miks progresseeruvat maksu meil isegi kaaluma ei peaks.

Kokkuvõtteks maksude osas:
- Eesti on õigel teel tarbimisele suunatud maksustamisega
- Selles suunas tuleb edasi liikuda, sest õige pea tulevad ka muud meie järgi - seistes saadakse meid kätte.
- Tarbimismaksude tõusuga peaks katma palgamaksude ülempiiride ja vähendamiste mõju riigi tuludele. Mingi osa sellest peaks minema sotsiaalkulutusteks - ühiskonna vananedes pole nagunii kauaks enam muid võimalusi.

Riiklik abi:
- põhiliselt riigi ja tootjate tutvustamine:
* riiklikud delegatsioonid koos ärimeestega
* messid
* toetus äri ajamisel (majandusesindused, teabetöö meie ettevõtjatele välisriikide kohta ja vastupidi jms.)

Riikliku iga kulutuse puhul tuleb kaaluda, kas erainvestor seda efektiivsemalt ei tee (ilmselt näiteks messidel osalemine, majandusesindused jms on riigi poolt efektiivsemalt võimalikud).

Teine võimalik argument: ilma riigita seda tegevust ei toimuks üldse:
- siin põhiliselt koolitus (milles ka oleks vajalik tihe koostöö eraettevõtlusega)
- ka muud investeeringud, mille tegemine erainvestorite poolt aega võtab (praegu näiteks vedelgaasi terminal, tuumaelektrijaam, Euroopasse viiv raudtee jne.)


Säästudelt teenimine

Väga oluline osa normaalsest majandusest on säästmine ja selle pealt teenimine. Riik ei tohi muid probleeme lahendada inflatsiooni abil (nagu USA 2008. aasta majanduskriisis). Sellega “karistatakse” säästvaid kodanikke, mis hiljem maksab negatiivselt kätte (ja kelle vähesus ongi üks põhiline kriisi põhjus). Kui säästud inflatsiooni tõttu vähenevad, siis soodustab see üle võimete võlgu elamist: põhimõtteliselt võib mõelda nii, et kui ühel hetkel poleks suurtes võlgades oleval riigil enam väliskaubandust, peaks riik ikkagi rahaliselt välja andma intressi, mis võib olla päris suur. Kindlasti oleks vastupidine variant meeldivam: lisaks kaubavahetuse plussile tuleks riiki tulu ka riigist välja investeeritu arvel.

Praegu teenib suur osa meie ettevõtlust ja vara välismaalastele: on siin välisomanduses olev edukas ettevõte, välismaa pensionäridele läbi fondi kuuluv ärihoone (büroo, ladu või kaubanduskeskus, millest õhtul oste tehakse jne.). Tegelikult peaks püüdma vastupidise suunas.

Säästude olemasolu looks aluse ka kohalike uute perspektiivikate projektide käivitamisele. Hetkel on selles osas põhilised riigi fondid, mille tegevus kõrvalseisjale sageli väga küsitav tundub. Sealt raha saamine (nagu ka eurorahade) on muutunud eraldi “majandusharuks”. Ka siin on eraettevõtjad ilmselt efektiivsemad.

Säästude paigutamisel on suureks miinuseks meie investeeringute haldajate väga nõrk tase ja kriisi ajal saadud väga halb maine (meediast jäi mulje, et lausa iga kohaliku võlakirjaga oli probleeme). Siin oleks äkki koht riigi aktiivseks tegutsemiseks: riik ei pea mitte rahasid paigutama, vaid looma turvalise keskkonna selle toimimiseks. Elanikul peab olema võimalus oma sääste paigutada kohalikule turule mõistliku riskiga. Mõistlik oleks siin äritegevuslik, mitte struktuurne (investeeringute haldajate vastutustundetus, suure turutegija soov oma suurena tunduvat laenuriski erainvestorite peale panna, oma sõprade mittemõistlike äripojektide ja/või mittemõistlik finantseerimine jne.).
Parandust toob vaid aeg. Riik saab siin aidata regulatsiooni osas; ka suurte palkade väiksema maksustamise osas.

Välismaal teenivate säästude arvelt teenimine on väikesele riigile väga atraktiivne. See on iseenesest ka palju lihtsam kui teenimine ekspordilt, samas meie jaoks ei ole ees sisuliselt ka mahulisi piiranguid.

Loomulkult on parem, kui säästud lähevad investeeringuteks Eestis, kuid esimese sammuna on oluline säästude olemasolu, küll nad siis leiavad tee ka efektiivsemasse kohta (ehk välismaal teeniv raha tuleb koju, kui siin riski/tasu tase atraktiivseks muutub).

Riigi poolne majanduse stimuleerimine.

Kriisi ajal sai populaarseks rääkida riigipoolsest majanduse stimuleerimisest: selliste juttudega püüti põhjendada USA ja muude riikide valitsuste sekkumist majandusse. Igal võimalusel põhjendati seda Keynes’i nimega. Paljud “targad” ka Eestis rääkisid, kuidas riigipoolsete investeeringute kordaja (multiplier, ehk arv, mitu korda suurem on tegelikult majanduses toimuv nõudluse tõus võrreldes riigi poolt tehtavate kulutustega) on 4-6.
Võttes siis kätte Keynes’i põhiteose “General Theory of Employment, Interest And Money”. Keynes räägib siin Kahn’i uurimistöödest, tuues välja sellised numbrid: kui riigi väliskaubandus on ca 20%, kui töötud teenivad ca 50% töötavatest samadest inimestest tööl, siis oleks kordaja vaid 2-3. Keynes räägib samas ka, et selliste toimingute mõju on Suurbritannias palju väiksem kui USA-s.
Mis on siis Eesti olukord: väliskaubanduse osa on (küll eri allikates ja eri aegades kõikuv) pigem 60-70%; töötute tuluga on asi raskem. Minu oma kogemus, teiste töölisi otsivate ettevõtjate jutud ja ka veebis kirjutatud kommentaarid näitavad, et nn. töötutel on küllaltki paljudel muu sissetulek. Sellest ka soovimatus legaalsele tööle minna. Mõnus on ju mustalt teenida, saada riigi käest toetusi jne. Kuigi kindlasti on ka töötuid, kelle sissetulek töötuks jäämisega kindlasti vähenes ja pigem lausa kadus, siis keskmisena tundub, et see suhe ei pruugi olla Eestis nii suur. Arvestama peab ju ka seda, et suurem osa töötuks jäänutest ei ole kõige konkurentsivõimelisem tööjõud ja normaalses (mittebuumivas) majanduses eriti suurepalgalist tööd nagunii ei saaks.
Siit tuleneb väide, et see kordaja Eestis ei ole palju suurem 1-st. Kui võrrelda seda ebaefektiivsusega riigi poolt tehtavate investeeringute puhul võrreldes erainvesteeringutega, siis ilmselt on mõistlikum see raha maksudena korjamata jätta ja lasta teha investeeringuid erainvestoritel. (Samas ei maksa unustada, et kordaja on sama ka siis, kui investeeringu teeb erainvestor - vahe on vaid selles, et riik ei saa siin öelda, millal investeeringut teha.)

Keynes’i päris keeruliselt kirjeldatud raamatut kuluks muidugi majandusepoliitikat tegevatel inimestel lugeda. See ei ole kaugeltki kergelt loetav ilukirjandus, vaid peab pingsalt mõtet jälgima. Põhiväide on temal, erinevalt enne teda levinud turgu ideaalseks pidavatest teooriatest, et turg võib saavutada tasakaalu koos töötusega. S.t. palk ei ole allapoole paindlik, ega muutu vastavaks nõudlusega, seega tekib tasakaal turul, milles on ka tööpuudus. Sellele kõigele aitab kaasa ametiühingute tegevus jne. Meie riigis toimunud väike töösuhete paindlikumaks muutmine on selles suhtes kasuks ja aitab turul tasakaalu saavutada. Loomulikult ei ole meil töösuhted lõpuni paindlikud ja mingi jäikus on siin ikkagi sees. Seega riigil on selles suunas tööd veel küll. See muutub järjest olulisemaks, kui meie palgatase kõrgemaks läheb.

Mida peaks siis Eesti tegema majanduskriisis?
Selge on, et majanduse elavdamine elavdamise pärast ei oma meie väikeses majanduses suurt mõtet. Tuleb “rehepaplikult” oodata ja vaadata pealt teiste riikide kulutusi, mis viivad kokkuvõttes ka meie tootmist ülesse.
Loomulikult on majanduse kriisiaegadel mõtekas teha riiklikke investeeringuid (infrastruktuuri jms.), kuna need on siis lihtsalt odavamad ja loomulikult aitavad leevendada majanduslanguse lööki. Kindlasti ei saa seda teha laenude arvelt, vaid “headel aegadel” kogutud reservidest. Samas on meie noore majanduse puhul reservide korjamine raske, sest kõik kulub ära ka “headel aegadel”.
Jättes kõrvale demokraatliku ebakindluse, oleks kindlasti mõistlik panna paika mingi matemaatiline valem, palju tõusva majandusega peaks riigieelarvest üle reservi jääma, palju mingi languse puhul reserve kulutada. Praktikas on selle saavutamine ilmselt pea võimatu, seega on kindlam hoida jäigemat joont mitte minna eelarvega miinusesse.