Korruptsioonist kriminaalselt ja eetiliselt

Korruptsiooni osas on meil mugavalt muutunud tavaks asja hinnata kriminaalse nurga alt: võimaliku süüdlase puhul peaks koguma tõendusmaterjali, selle kohtule esitama, sealt süüdimõistva otsuse saama ja alles seejärel võiks nagu öelda, et keegi on korruptant. Paratamatult on see protsess raske - ega siis keegi korruptiivseid kokkuleppeid notariaalselt ei vormista. Kui mingi lüli siin välja ei vea, on kohtu otsus õigeks mõistev või ebamäärane, potentsiaalsel süüdlasel jääb õigust ülegi ning kui keegi teda on vahepeal korruptandiks nimetanud, on tal isegi õigus selle eest kohtus kahjutasu nõuda. Mis sest, et kogu aktiivne osa ühiskonnast tegelikult üldjoontes teab, kuidas asju aeti.

Kuidas see asi siis demokraatlikus ühiskonnas toimiks? Eetiliselt on korruptiivse loomuga iga tegevus, mille puhul otsustamine ei ole läbinähtav, otsused on imelikult subjektiivsed, kõigile isikutele ei ole tagatud võrdseid tingimusi jne. Kui mingi kord ei ole piisavalt üheselt mõistetav (näiteks mingi enampakkumise tingimused), siis seda asja võib juba korruptiivseks nimetada. Isegi juhul, kui tegelikult selle puhul keegi otsustajatest mingit materiaalset "premeerimist" ei saanudki. Aus ametnik peaks püüdlema sellises olukorras reeglite täpsustamise suunas, et vältida ka võimalikku varju heitmist tema enda tegevusele.

Demokraatlikes ühiskondades on poliitiku jaoks selge poliitiline enesetapp, kui ta eelpool toodud eetilise määratlusegi järgi kahtluse alla satub - tal puudub igasugune lootus tulevikus valijatelt hääli saada. Meie riigis tundub, et ta võiks saada isegi süüdi mõistetud riigi kõigi kohtute poolt, kuid valimised võiks ikkagi võita. Nii kaua, kui see meil nii on, ei saa me end kahjuks demokraatlikuks ühiskonnaks pidada.