Nukraks teeb, kui ka meie arhitektid endale selliseid väljendeid lubavad. K. Rõõmuse poolt Postimehes toodud võrdlused Potsatajaga ja natsisümboolikaga võiks küll olemata olla. Ei saa aktsepteerida selliseid võrdlusi mälestusmärgi puhul, mis on üles pandud inimestele, kes paljud ohverdasid oma tervise ja elu selle nimel, et meie selle üle diskuteerida saaksime. Kui need mehed poleks võidelnud, oleks eelpooltoodud härra nimekuju ilmselt praegu Konstantin Vesjolõi ning arhitekti asemel oleks ametiks mingi sõjatehase seinalehe toimetaja. Selle üle võiks mõelda.
Lisan siia mõned lingid, sest pikk jutt on s... jutt, igaüks võib ise vaadata ning mõelda, mis millega sarnane on.
See palju kära tekitanud Rüütlirist Wikipedia's:
Meie Vabadussammas Vabadusristi kujuga:
Venelastele meeldib ringi joosta Püha Georgi Ordeni lindikestega:
Kui siin sarnasusi otsida, siis kahe suure rahva vaheline sõprus kajastub neis päris hästi. Peab arvestama ajalisi erinevusi: Vene orden võeti kasutusele juba XIX sajandi alguses, seega on paratamatult natsisümboolika natuke "modernsem".
Mis puutub venelaste lemmikusse Georgi linti, siis tegelikult on nende mälus see ühe II MS aegse ordeni pealt. Juba siis oli ilmselt valitsejatel kasulik ennast seostada tsaariaegsete ohvitseridega ja võitlusega Venemaa eest.
Selle ordeni peal on tekst vabas tõlkes: "Me võitlesime õige asja eest, me võitsime", mis lihtsa vene mehe jaoks küll ka õige oli. Eestlase jaoks tähendas see võit aga ikkagi okupeerimist. Kui seda linti tänaval näha, siis see lint tähendab minu jaoks ikkagi meie okupeerimist viimases suures sõjas. Kahjuks pole osa meie riigist veel siiani õigusjärgsete kodanike kontrolli all, pole ka sõja lõppu tähistavat rahulepingut. Seega selle lindiga vehkija ütleb: "Meie vahel on sõda ja ma okupeerin osa teie riiki."
Jõudu rahulikuks jäämisel, sõnastame endile ringi ütluse sellelt ordenilt: "Meil on õigus, ükskord jääb võit ikkagi meile!"
Posts
No comments:
Post a Comment