Kohaletulnud ei kahetsenud, tunne oli ülev. Samba paljukritiseeritud välimus ei peaks olema arutelu teema. Minu jaoks oleks see sammas sama palju väärt ka siis, kui see oleks vaid üks kooritud männipalk. Oluline pole see, milline sammas on ehituslikult, olulised on need väärtused, mis samba taga on. Samas on Vabadussõja Võidusammas ehituslikult vaieldamatult ilus, võib-olla kurbade sündmuste mälestamiseks isegi liialt toretsev. Samas on ta nii huvitavalt tehtud, et sobib hästi XXI sajandisse - mis teha, kui seda sammast varem tehtud ei saadud. Saadi nüüd ja tehti tänapäevasena. Kriitikutest "kunstiinimesed" võiks peeglisse vaadata ja häbeneda.
Seda, et me lõpuni vabad veel pole, tuletas, lisaks Keskerakondlikule aiale, veel meelde usumeeste poolt samba pühitsemine. Paratamatult tekkis mul peas küsimus: huvitav, kumb kirik on rohkem eestlasi tapnud ning meie vabadust jalge alla tallanud - kas vene õigeusklik või katoliiklik? Kui kellelgi oli soov jumalat tänada, ja eilsel päeval oli selleks tõesti põhjust, oleks seda võinud kodus teha, nagu ka piibel vist soovitab, kuid eilsel üritusel olid usumehed lihtsalt kohatud.
Kõik see on muidugi pisiasi, oluline on, et üks asi on jälle tehtud.
Eestlased, hoidke sammast ja vabadust!
Sellega seoses tulevad meelde laulusõnad, küll teise sõjaga seoses:
"Eesti mehed, eesti naised, hoidke kõrgel tema au,
sest et Teie eest ta langes, kaitstes Eesti vabadust."
Posts
No comments:
Post a Comment