Kui mina kohale jõudsin, olid kõned juba peale hakanud. Üks reformierakonna härrasmees rääkis (enda) raamatu baasil MRP-st. Kuigi teema on leierdatud ning olen seda kuulnud lisaks Eesti tegelastele ka idapoolsete valitsusmeelsete ja ka valitsusvastaste suust, oli esinemine huvitav ja tekitas huvi ka kõne all olnud raamatu vastu. Sellest saaks teada mitmeid uusi fakte ja kinnitusi või ümberlükkamisi oma eelnevatele arvamustele.
Koosolekul viidati mitmetele faktidele, mis näitavad, et Inglismaa ja USA arvestasid (ja võib-olla soovisid) sõjaga juba 35. ja 36. aastal. Räägiti ka Venemaa (Stalini) initsiatiivist MRP sõlmimisel. Viidati ka dokumentidele, mis näitavad Hitleri soovi sõda vältida. See on ka ühtepidi loogiline: ei olnud ju Saksamaa valitsejad lollid, et saada aru, mida sõda neile kaasa toob. Vene (ja ka lääne) meedias loodud pilt Hitlerist kui psühhopaadist, ei ole lõpuni tõsiselt võetav. Kui vaadata, palju arenes Saksamaa selle 5 aastaga (ja võrreldes Venemaaga ka ilma selliste ohvriteta), siis seda muutust juhtinud inimesed ei saanud päris lollid olla. Venemaa suur tung maailmarevolutsioonile juba 20-ndate aastate alguses on kõigile teada, saime seda isegi Eestis tunda. Inglismaa ja USA küünilisus on ka üpris loogiline, peaksime seda ka tulevikus iga hetk meeles pidama.
Jüri Liim luges ette viimase aja poliitmaastikku kõvasti shokeerinud Ülo Nugise sõnavõtu 20. Augusti Klubi kokkusaamisel. Sellest sõnavõtust on läbi meedia jõudnud vaid kära kahe sõna ümber: "väljasaatmine" ja "tuumarelvad". Selle sõnavõtu mõte oli aga natuke sügavam ja hoopis milleski muus. Kui meie ajakirjanikud toovad välja vaid sellised lõigud, siis tekib küsimus, millises koolis nad küll oma kõrghariduse saanud on. Häbi...
Minu arvamus on, et see sõnavõtt peaks netist saada olema ja igal eestlasel (või üldse Eestimaalasel) peaks olema võimalus seda lugeda. Eks siis igaüks ise otsustab, kas see on tühiasi ja ei vääri tema materiaalse elu kõrval üldse tähelepanu või hakkab seal esitatud teemade üle pead vaevama. Igatahes peaks seal toodud ohtude peale mõtlema valitsuse liikmed. On veel hästi meeles, kuidas alles hiljuti raporteeris kena blondiin valitsusest palju me Eesti passe oleme suutnud välja jagada. Selline naiivsus on naljakas, kahjuks selle taga oli enamus valitsust. Nugisele on ette heidetud kommunistlikku parteisse kuulumist, kuid hetkel on tema sõnum õigem, kui paljudel nn. "õigetel" meestel. Meie pass on olnud enamusele venelastest vaid võimalus paremini reisida, praeguseks ajaks seda eelist enam pole (kui muidugi mitte võrrelda Vene siseriikliku passiga - neil seal vist analoogne kord sellega, mis nõukogude ajal, mil juba välispassi saamine kerge ime oli). Passi taotlemisel ja lojaalsusel on mingi seos vaid murdosal selle taotlejatel. See nn. raske keeleeksam on üks suur nali. Eesti keeles info omandamise ja sellise keeleoskuse vahel puudub igasugune seos. Mulle tundub, et hoolimata mu vähesest keeleannist suudaksin ma peale paaritunnist tegelemist sellisel tasemel eksami teha igas Aafrika suguharu keeles.
Kokkuvõtteks. Inglise keeles on ütlus"don't shoot the messenger", ka meie peaksime sõnumi ära kuulama, hästi mõtlema ja siis oma sammud (ilmselt küll vähem radikaalsed) astuma.
Tarmo Kruusimäe (Kojamees) rääkis oma jutus pronksiööst. Ta tõi ühe võrdluse: politseile pronksiööl tänavakiviga vastu pead viskamise eest on karistuseks mitu korda väiksem trahv, kui talle rahulikul ajal autoaknast keskmise näpu näitamise eest. Kahjuks see on tegelikus elus nii olnud. Selle peale peaks mõtlema tõsiselt meie seadusandjad.
Kruusimäe tõi välja optimistina ka selle, et aprilliööde kahjud (mis on ca 3 korda väiksemad kui Harju tänava kruntide ostmiseks tehtud kulutused) ei ole rahaliselt nii suured sellise õppetunni eest. Küsimus on vaid, kas me oskame õppida. Kruusimäe oli väga talitsetud ja mõistliku jutuga (eriti kui arvestada, et nende sündmuste käigus tema elu kallale sõna otseses mõttes tungiti). Täna tekkis mul tunne, et temast võib tõsiselt võetav poliitik saada. Siiamaani on jäänud mulje, et tegemist on oma populaarsusega poliitikasse saanud mehega, kes teeb sageli asju ja ütleb asju, mida keegi muu ei tee. Täna tundus see kuidagi teistmoodi.
Mittepoliitikutest oli kõige radikaalsem Eesti Leegioni Sõprade Klubi esindaja. Ma ootasin/kartsin nende sõnumist teravamat teksti. Nende sõnum oli väga talitsetud. Kõlama jääv küsimus: kas eesti mehed saksa mundris ei võidelnud siis Eesti vabaduse eest?
Minu poolt võiks see küsimus olla selline: kas nad võitlesid Eesti või Saksamaa eest? Sellele vastamine peaks igaühe peas toimuma, selle järel saab ka oma suhtumist neisse kujundada.
Edasi tulid professionaalsed poliitikud, kes olid ühelt poolt raskesse olukorda seatud, sest räägitavate teemade ring oli selline, millest poliitikud meil hea meelega eemale hoiavad.
Mart Laar oli oma jutus väga osav, ebameeldivatest teemadest läks ta väga sujuvalt mööda. Tema jutust jäi aga kõlama ilus mõte: tema eesmärk poliitilises tegevuses on olnud vältida tulevikus MRP ja selle tagajärgede kordumist. Väga ilus eesmärk ja jõudu talle selles, isegi kui ta sellel teel teravamatel teemadel seisukohta välja öelda ei taha (ei saa).
Andres Herkel tõi kohale kõrge väliskülalise, kelle kõnet ta tõlkis. Göran Lindblad on Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee asepresident (parandused oodatud, kui ma millegis eksin). Jutt käis kommunistlike kuritegude hukkamõistmisest selle organisatsiooni poolt. Tema jutus oli väga julge väide: halb ei olnud mitte tulemus, mis ühe ideoloogia alusel välja tuli, vaid juba see ideoloogia on oma juurte tasandil halb.
Mina jagan seda mõtet täielikult. Kes ei usu, võib lugeda näiteks Lenini kogutud teoseid (isegi eesti keeles) ja asjas ise veenduda. Ikkagi, arvestades, eriti Euroopa ladinariikides, kommunistide suurt toetust, oli see väga julge väljaütlemine. Ma isegi ei tea täpselt (ja ei viitsi praegu ka otsida), kuidas see kõnealuses Euroopa Nõukogu dokumendis kirjas oli, kuid tunne on, et kuidagi pehmemalt.
Tunne Kelam tõi välja huvitava mõtte: kas nüüd, kus juba pea 20 aastat on EV olnud ja ka Vabadusesammas püsti, ei peaks sellised koosolekud Hirvepargist Vabaduse Väljakule välja pääsema. Olid need koosolekud ju ajalooliselt Hirvepargis ikka seepärast, et nõukogude võimu silma alt ära olla. Kelam lootis, et siis äkki jõuab sõnum ka rohkem nooremale põlvkonnale kohale. Nende rahvuslike kokkusaamiste puhul on mulle kogu aeg tundunud, et kui jätta kõrvale mõned idealistlikud noored, siis on põhiline osa rahvast minu juba mitte kõige väiksemast vanusest tunduvalt vanemad. Kas keskealistele ja noortele ei lähe siis üldse korda riigi ja rahvuse tulevik?
Ürituse lõpetasid oma esinemisega Erich Krieger ja Boris Lehtlaan. Kõlas palju rahvuslikku muusikat, millest vähemalt osa ma polnud enne kuulnud. Osa rahvast (kas äkki väliseestlased?) tundis seda muusikat rohkem. Tublid mehed, hea esinemine. Kuidagi tuli meelde meie tuntud "rahvusliku" grupi (kes laulab lahinguväljal kohtumisest) äraütlemine Tõnismäel esinemisest. Jüri Liim ütles, et need mehed ei mõelnud kahte korda, ega esitanud mingeid tingimusi, kui ta neid kutsus.
Koosoleku lõpus jagas Jüri Liim nn. Hirvepargi 23. augusti 2009 deklaratsiooni:
Nagu Nugisegi sõnumis on seal otsekoheselt probleeme välja öeldud, kuid kahjuks on need probleemid ka tegelikult olemas.
Tervikuna jäi tänasest koosolekust kuidagi soe tunne, inimesed valutavad südant oma maa ja rahva tuleviku pärast. Eilne koosolek oli kuidagi rohkem selline "populistlik ärategemine".
Hirvepargist Vabaduse platsile minnes nägin ma meeldiva üllatusena meie presidendi pandud pärga Vabadussambal.
Posts
No comments:
Post a Comment