Rahvuslike vaadete esindatus Eestis on viimasel ajal küll väga nõrk olnud, seega selliste algatuste vastu oleks nagu huvi olemas, kuid teostus on kahjuks ebaprofessionaalne ja peletab õige rahvuslase eemale.
Sel koosolekul käis hr. Madisson välja ka põhjenduse, miks oma ideed avalikkuse ette toodi läbi natsionaalsotsialismi kajastava veebisaidi: väidetavalt ei suutnud nad läbi tungida mainstream-meediast ning teiseks peeti seda reklaamitrikiks. Koosolekul öeldi, et nüüd on lahti ka sait ERSP.ee, kuid nende ridade kirjutamise ajal see nii küll pole. Selline "reklaam" on küll negatiivne, kohapeal ütles üks endine ERSP-lane, et sellise tegevuse tulemusel pole enamus inimesi ka kohale tulnud, mis oli iseenesest ka väga õige.
Mure rahvuse pärast on küll väga tore, kuid selle väljendamine käis väga populistlikult. Kõiges oleks nagu süüdi valitsev valitsus, eriti Roman Ubakivi sõnade järgi peaks olema majanduspoliitika vasakpoolne. Seda seisukohta on too härrasmees käinud välja ka oma veebis olevates kirjutistes, koostööpartneritena nähakse Keskerakonda, Rahvaliitu ja Sotsiaaldemokraate. Seda joont ajas ta püüdlikult ka oma kõnes, kergelt arusaamatuks jäi (ja on seda ka veebi järgi), kas selliseid seisukohti jagavad ka muud aktivistid. Vaid mõte sellest, mida tooks kaasa eespool loetletud parteidega koos aetav vasakpoolne majanduspoliitika peaks peletama eemale iga tõeliselt oma rahvast hooliva inimese (igasugused "munitsipaal"-tegevused, raudtee jms. riigi omandusse surumine jne.). Majanduspoliitikast on siin blogis pikalt juttu, seega seda pole mõtet üle korrata. Mainin vaid, et kuigi rahvuslik majanduspoliitika peakski olema üldjoontes sotsiaalne (kultuuri, hariduse ja nõrgemate ühiskonna liikmete toetamine), ei tohiks see olla kunagi populistlik, regulatsioon peaks toimima maksimaalselt vabadel turusuhetel, kulutused peaks lähtuma tuludest, mitte valimiste lähedusest jne. "Rahvuslik Sõltumatus" peaks olema ka sõltumatus võlasuhetes, see kahjuks meie vasakpoolsemat majanduspoliitikat soovivate erakondade nägemusega kokku ei lähe.
Lisaks vasakpoolsusele jooksis läbi ka soov muuta valimiskorda, et siduda saadikut rohkem valijaga. Loosungina kena asi, kuid praktilise teostamise ideid ei oska keegi ilmselt isegi välja pakkuda.
Minu mõte valimiskorrast:
- peab saama valida isikut
- kui valituks osutunud isik temale osaks saanud kohale tööle ei lähe, siis temale antud hääled tühistatakse
- ka muudel juhtudel peab kaaluma häälte ülekandmise mõttekust, valimisnimekirjade järjekorra prioriteeti saadud häältega võrreldes jne.
- et siduda valituks osutunut erakonnaga võiks äkki mõelda skeemile, et erakonnast lahkunu kaotab ka oma valimistega saadud koha, kui see on tulnud erakonna valimisnimekirjas .
See uus liikumine vähemalt oma alguses küll usaldust ei tekita. Õigele rahvuslasele (kes seda tegelikult hinnata saab?) selline asi meeldida ei saa. Arendades "vandenõu teooriat" võib näha skeemi, millega praegused opositsioonierakonnad üritavad tõmmata valitsevatelt parteidelt ära rahvusluslikke valijaid. IRL on ju traditsiooniliselt massiparteidest nn. rahvuslik, reformi eelmine valimisvõit tuli ka oskuslikult rahvuslikele väärtustele mängides, hilisemaks selle hinnaks muidugi jällegi vene valija ärakukkumine.
Rahvuslased ootavad ikkagi endale esindajat!
Posts
No comments:
Post a Comment