Friday, January 14, 2011

Rahulolematu kodanik

Tänasel päeval tuli lausa kaks uudist, mis Eesti poliitikute vastu protesti tekitab: lausa kahe erakonna, mida üldse valimisvääriliseks pean.
Hommikune sõnum raadios, milles meie peaminister ütles, et demokraatias peabki olema valmis Keskerakonnaga koostööd tegema. Leheartiklis on rõhk pehmendavatel ütlustel. Parafraseerides: Venemaa enamlastega ja Saksamaa natsionaalsotsialistidega pidigi koostööd tegema, et sellega pinged tänavalt parlamentaarsesse vaidlusesse kanaliseerida. Kõik me teame, et kummagi juhu hind oli pärast kümnetes miljonites inimeludes. Eestis küll nii palju elanikke polegi, kuid ka sadade tuhandete kaotamine on meile väga valus. Selge on ka see, et see pole mingi sügav demokraatiaarmastus, vaid demagoogia tähelepanu kõrvalejuhtimiseks koostöölt Keskerakonnaga (reformil veskikivina Tartus).
Võib ju öelda, et mõne inimese viga ei saa teistele süüks panna, kuid: loomulikult ei ole ühe inimese teod põhjuseks teiste süüdistamiseks, kuid see, et need inimesed seda hukka ei mõista ja selle võimatusel erakonnast ei lahku, näitab iseenesest nende eetilisust.
IRL-i päeva uudis on koostöö prantslastega elektrijaama asjus (uudistes pidulikult suurim majandustehing). Kas nii me tänamegi Mistrali müügi eest? Kui Ida-Euroopa väikeriigid koos võtaks vastu avalduse, et see ei ole OK, ei ostaks Prantsusmaalt kaupu ja võib-olla saadaks ka saadikud välja, siis jõuaks maailma sõnum, et selline tegevus ei ole OK. Meie valisime teise tee ja see ei ole tee, mis on Eesti riigi püsimajäämise koha pealt õige.
Euroopa on viimasel ajal teinud pidevalt kahte viga: üks on võlgu "jõukalt" elamine ja teine Venemaa liigne usaldamine. Esimeses asjas õpetab neid kriis, teises ilmselt mitte keegi, sest võimaliku kahju peavad kinni maksma teised. Tegelikult oleks Prantsusmaale ja Suurbritanniale õiglane juba II MS ajal olnud vähemalt pooleks aastaks Vene okupatsiooni alla jäämine, siis oleks asjadele (nii sõja ajal tehtutele, kui praegustele) praegu natuke teise pilguga vaadatud.
Elektrijaama deal'is on teine aspekt selline suurelt põlevkivi põletamisele orienteerumine. Loomulikult on tore praegu elektri müügist Skandinaaviasse raha teenida, kuid kas need rahanumbrid ei tundu mõnekümne aasta pärast naeruväärselt väikesed. Kuidagi väga tundub, et ettevõtjate (isegi riigiettevõtjate) huvid jooksevad üle riigimehelikest ja rahvuslikest.

No comments:

Post a Comment