Kõrge lisandväärtusega majandus

Meie meedias on palju kirjutatud, viimasel ajal on jälle seoses valimistega aktiviseerunud, jutt kõrge lisandväärtusega majanduse poole suundumisest. Kuidagi jääb mulje, et kui palgamaksud pealt ära piirata, natuke toetusraha vasakule-paremale pilduda, siis ongi TEHTUD!!!
Kas natuke liiga lihtne ei tundu? Kuidas keegi teine selle peale ei tule?
Äkki ikka asi ei ole päris nii pinnapealne. Kes on vähegi suhelnud kasvõi meie põhjanaabri ettevõtetega, on tajunud isegi lihtsate oskustööliste (isegi mitte inseneride, vaid inimeste, kes on ca meistrite, töödejuhatajate, päris töömeeste vms. tasemel) professionaalsust. Meil on isegi suurest tööpuudusest hoolimata raske leida isegi sekretäri, kelle nõuded on päris elementaarsed: elementaarne kirja- ja arvutioskus, lahtine maailmavaade. Hiljuti suhtlesin ühe Kesk-Euroopa väikefirma kesk- ja alama taseme töötajatega. Kuidagi halb tunne jäi, kui võrdlesin neid meie sama taseme töötajatega.
Äkki selles ongi meie alles areneva majanduse tase. Kui mõnes suuremas majanduses on mingi kvaliteediga töötajate suhe ca 10-20%, siis Eestis jääb samast protsendist väheks, sest lihtsalt ei jätku absoluutarvus inimesi, et projekte käivitada. Väga lihtne on aru saada, et väiksemal riigil peab samale tasemele jõudmiseks olema tööjõu keskmine kvaliteet parem. Selle saavutamiseks on vaja aega ja sihikindlat liikumist.
Kust siis pihta hakata? Ikka juba koolist. Kuidagi selline mulje on jäänud, et meil on haridus kuidagi teisejärguline: isegi valitsuste moodustamisel on muude ministrikohtade osas konkureerimine, see ministrikoht on vaja lihtsalt täita. Ega see koht poliitiliselt väga riskine ka pole, sest kui näiteks sotsiaal-või rahandusminister midagi unarusse jätavad, siis on rahulolematuid kohe palju. Hariduses ei paista kohe suurt midagi välja. Kuid samas on just see koht, millest tulevik kõige rohkem sõltub.
Juba koolis peaks suutma viia inimesteni, et teatud baasoskused on inimese enda elujärje osas olulised. Mingi kindla eriala spetsialistiks saamine on järgmine tase, kuid see on juba järgmine samm. Peaks kujundama hoiakut, et sellistest lihtsatest asjadest sõltub inimese enda elujärg.
Kogu riigi ulatuses peaks sisendama kuvandit, et töökus, nutikus, ettevõtlikkus jne. on meie omadused. Seda mitte ühe rahvuse raames, vaid kõigi siin põhjamaal elavate osas. See sisendamine, et me oleme sellised, töötab paremini, kui soovitus nii- või naasugune olla. Natuke on selline lähenemine sarnane sellega, mis oli 30-ndatel. Ka siin Eestis. Kui me ei suuda levitada arusaama, et töökus, oskused, edasipüüdlikkus, võime ilma abita hakkama saada jne. on meie omadused, ei suuda meie majandus ka kuidagi arenenumatele järele jõuda.
Mida siis riik saaks teha, et lisaks nendele hoiakute kujundamisele aidata ettevõtlusel rahvusvahelisemaks ja konkurentsivõimelisemaks areneda?
Keskharidusega peaks kiirelt tagama, et lõppeksid igasugused imelikud korruptiivse maiguga tegevused - et baasprogramm oleks objektiivselt kehtestatud riigi poolt, mitte et see kujuneks välja vastavalt mõne ametniku suvale (või tema sõprade huvidele). Vanemas vanuses peaks süvaõppe osas olema paindlikkus, et tekiksid jälle traditsioonid tugevate koolide osas ja ei oleks põhjust karta, et need mõne võrdsustamist soosiva reformiga kaoksid.
Kõrghariduse osas peaks riik julgelt finantseerima riikliku tellimusena erialasid, mille puhul ei ole karta liigset tööjõu kogust - tegelikult teatud aladel on mingi kriitiline mass aluseks, et suured rahvusvahelised ettevõtted siia üldse midagi tegema tuleksid. Hea näide on IT-haridus, mille mahu osas on selle ala ettevõtted juba ammu nurisenud. See ona ka hea ala, sest siin pole karta spetsialistide üleküllust - kui on teatud hulk spetsialiste, siis tuleb siia rahvusvahelisi firmasid, tehakse kohapeal projekte, mille tulemit müüakse välja ja nii edasi. Paljude muude alade puhul on mahu planeerimine raskem, kuid igal juhul on parem, kui see on suurem kui väiksem. Selline tegevus on olulisem kui populistlik "tasuta kõrgharidus". Oluline on, et vajalike alasid õpetataks ka riigi poolt tagatuna - kes suudab, saab õppida neid tasuta, kes mitte, see tasuliselt. Kas siis parem oleks see, et need kes tasuta õppele ei pääseks, ei saaks üldse õppida?
Kõrghariduses on küllalt oluline ka ettevõtluse ja kõrgkoolide sidemete kiirem ja sügavam loomine. Meil on selles osas arglikke katseid tehtud, kuid need on tehnoloogilistest aladest kõrvale jäänud. Äkki omaks mõtet teha selliste asjade peale majandus- ja haridusministeeriumi ühine töörühm, mis püüaks seda tegevust edendada, vajadusel koostaks vajalikku seadusandlust, analüüsiks ja põhjendaks võib-olla ka vajalikke investeeringuid kõrgkoolidesse, sest selgelt nende baas ei ole meil veel nii tugev, samas ka ettevõtted ei ole nii tugevad, et neid investeeringuid kanda. Selles alas pingutused tasuvad ennast kindlasti: arendatakse uusi tehnoloogiaid, üliõpilased ja ülikoolide töötajad saavad tegeleda teisel tasemel probleemidega, millega tegelemine muidu eeldaks välismaal töötamist või õppimist.
Riik peaks arendama info edastamise süsteemi nii seest väljapoole kui ka sissepoole. Kui keegi tahab teha äri välismaal, siis peaks saama kergelt baas-juriidilist abi, informatsiooni jne. Samuti, kui keegi välisfirmadest soovib midagi Eestis teha, siis meie välisesinduste "püha kohus" peaks olema nende igakülgne aitamine.
Siia alla peaks kuuluma ka regulaarne riiklikult koordineeritud messidel käimine, mis aitab tutvustada meie riiki ja aitaks ettevõtetel kontakte ja kogemusi saada.
Järjest rohkem tundub, et ka välistööjõu osas peaks riik aktiivselt soosiv olema. Ei ole raske panna paika kriteeriume, mis välistaks selle kasutamise migreerumiseks EL-i. Kui meil tegutseval ettevõttel on vaja head spetsialisti, siis riik peaks selles osas aktiivselt toetav olema, sest meie väikeses majanduses võib üks hea spetsialist luua võimaluse mitmete hästitasuvate töökohtade loomiseks kohapeal. Sellesse teemasse haakub ka maksustamise nihutamine rohkem tarbimisele suunatuks - see muudaks Eesti töö kohana atraktiivsemaks.
Üks teema, mis eelmise kümnendi jooksul on kadunud tähelepanu alt, on meie lähedane suhe oma põhjanaabrist sugulasrahvaga. Kuidagi ei saada aru, et see lähedane suhe, kerge teineteisemõistmine, lõi eelduse meie kiireks majanduslikuks hüppeks Venemaa alt pääsemisel. Ka praegu kuluks see ära rahvusvaheliseks majanduseks saamisel - ära kuluks kogemused, mahueffekt meie väikesele riigile lisaks jm. Riiklikult peab kuidagi leidma lahendusi (ka mittetraditsionaalseid) sugulasrahvaste kultuuri takistusteta ülekandmiseks. Naljakas on, et venekeelsena tuleb meile kogu maailma info kohale, pole mingeid probleem autoriõigustega ega muus. Samas soomekeelsena on siin probleemid ees. Me oleme nagunii selles osas kaotanud pea ühe põlvkonna. Me ei jää selleks, kes me oleme, kui me ei tea oma sugulasi. Meil ei ole veel alust pidada ennast nii arenenuks, et me naabreid ei vaja. Küsimus, kas endast hooliv rahvus üldse oma juuri niimoodi unustada kunagi tohikski. Me ei saa öelda, et me oleme lõplikult vaba, kui me ei saa oma sugulasrahva-keelset televisioonigi vaadata.
Paljast jutust, et me tahame suunduda kõrgema lisandväärtusega majanduse poole, ei piisa enam. See on elementaarne teadmine, vaid päris tobud leiavad, et majandust ja ühiskonda arendab edasi astmeline maksustamine või midagi muud sellist. Teadmine, mida me tahame, on üks asi, sinna rutem jõudmine jälle teine. Isevoolu teed arenenuks riigiks saada võtab väga kaua aega. Karta on ka, et maailma majanduslik (ja ka tehnoloogiline) raskuskese kaugeneb õige ruttu meist. Kui me ettevõtted ei saa kiirelt tugevaks, on neil raske meist kaugenevas globaalses majanduses osaleda.
Sõltumata poliitilistest eelistustest peaks võtma eesmärgiks Reformierakonna poolt välja pakutud 5 rikkama riigi sekka jõudmise. Ajast ei ole mõtet rääkida, kuid mida rutem sinna jõutakse, seda parem. Kes selliste asjade üle naerab ja ilgub, ei armasta oma riiki ja rahvast.