Statistika relvana

Eelmine nädal oli maailma majanduse "kriisist väljumisel" äraootav. Aktsiaturud tegid nädala esimesel poolel (1. septembril) läbi järsu kukkumise, edasi oli käive väike ja seis äraootav. Meedia kajas juttudest, et september on ajalooliselt halb kuu aktsiaturgude jaoks.

Seistes kuristiku serval (oleks ühepäevane langus aktsiaturgudel jätku leidnud, oleks asi kontrollimatuks muutunud, langus oleks võinud kesta mitu kuud ning lisaks aktsiaturgudele ka reaalmajandusele mõju avaldama hakata), oli paras aeg sekkuda Ühendriikide valitsusel. Riigi pank (kaks sõna) - pank, milles riigil küll ei ole suurt aktsiaomandust, kuid mille CEO on hetkel riigi rahandusminister, andis välja ennustusi, mille mõte oli lühidalt selline: "loll on see, kes kiirelt aktsiatesse ei panusta, tõus läheb kiiruga edasi".

Kuid mitte sellest ei taha ma kirjutada: reedel tuli välja järjekordne tööjõuturu raport. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma väidan, et pea pooled, kes selle sisu üle mõtlevad, seda ei usu, ometigi on see üks mõjukamaid numbreid, mis maailma majanduse otsuseid mõjutab. Täiesti süüdimatult avaldatakse raportis, et eelmiste kuude töökohtade vähenemine "vaadatakse ümber", suurendades seda üle 10%. Statistikas juhtub nii mõndagi, kuid selline asi on ääretult kahtlane. LHV-foorumis tõstis üks postitaja retoorilise küsimuse, et kas riik neid numbreid ka kunagi väiksemaks on täpsustanud. Kuuldavasti isegi on, kuid mitte viimasel ajal. Ma ei kujuta ette, kuidas täpselt USA-s need numbrid kokku aetakse, kuid Eestis peaks neid nägema kahest kohast: maksudeklaratsioonidest ja töötuks registreerimisest. Ilmselt on see süsteem ka USA-s piisavalt hea, nii et päris kümnetes protsentides eksimused ei peaks tekkima.

See näitab, et maailma seni veel suurim majandus kasutab majandusliku heaolu eest võitlemisel ka seda relva - vaieldamatult mõjutab see aktsiaturgu ja see omakorda tarbija optimismi/pessimismi. Risk on muidugi selles, et nagu meie rahva ütlus ütleb: "Tühi kott ei seisa püsti". See ütlus on küll muu asja kohta, kuid USA vasakpoolne valitsus võiks nende sõnade peale antud kontekstis mõelda.

Tulles tagasi Eesti juurde: Mis saaks siis, kui meie selle aasta eelarve puudujääk tuleb näiteks 3,1%. Tundub, et meie statistikud käivad selle numbri suurima rõõmuga välja, olles veendunud oma õilsuses. Mis sest, et see keskmisele eestimaalasele palju ebameeldivusi kaasa toob. Patriootlikkust pole siin üldse. Riigiametite ja muude asutuste poolt on heaks tavaks muutunud valitsusele (seega ka riigile ja rahvale) "ärategemine". Viimasest ajast on meeles Töötukassa, Haigekassa jm. Minu arvates ei peaks selles asjas küll nii aus olema. Tegelikult on see 3% eurotsooni nõue ju nagunii silmakirjalikkuse musternäide. Väike Eesti ei kujutaks euro usaldusväärsusele ka siis mingit ohtu, kui meil eelarve puudujääk 1000% oleks. Suured riigid küll, kuid seal käib rahapakkumise suurendamine täie hooga (väga huvitav on peale aasta lõppu käeoleva aasta numbreid näha). Isegi meie rahulik põhjanaaber laenab kuidas suudab.