Genotsiid oma rahva vastu

Juba pikemat aega vaevab mind noorte meelitamine poliitkäsutäitjateks. Gümnaasiumi lõpetamise vanuses noortel on üheks karjäärivariandiks karjääripoliitiku töö. Elukogemust ei ole vaja, haridust pole ka vaja (kui see väga häirib, võib kõrghariduse hiljem, lihtsamalt mõnest erakõrgkoolist, saada), vaja on vaid juhtidele allumist. Saab "sooja koha" mingis poliitikute poolt määratud ametis, milles tuleb esmatähtsalt vaid partei otsuseid ellu viia.

Sellel ei ole mingit seost sellega, kui noored poliitika vastu huvi tunnevad, oma maailmavaadet arendavad, väitlusoskust arendavad jne. Neid omadusi saab sageli arendada ka muu haridustee kõrvalt. Käsutäitjatelt neid omadusi ei oodata, pigem on isegi hea, kui neil inimestel pole karjääri osas alternatiive - siis on nad paremad käsutäitjad.

See probleem ei ole ainult rahvuse osas, vaid puudutab kõiki, kes siin elavad. Meie koguarv on liiga väike selleks, et niimoodi oma noori "raisata". Noored inimesed, sageli ka aktiivsemad, võiksid omandada hariduse, püüda teostada ennast erinevatel elualadel, kuid vahepeal tuleb keegi ja lükkab nad sellelt teelt kõrvale. Materiaalne heaolu ja kerge elu on kõigile inimestele küllalt ahvatlev, mitte kõik ei suuda sellele ahvatlusele vastu panna. Veel vähem on selleks võimelised noored, alles väljakujunemisjärgus isiksused.

Mul tekkis küsimus: "Huvitav, kui paljudel Tallinna soojadel kohtadel olevatest parteisõduritest on kasvõi kordki tulnud pähe kahtlus, et ei olda seotud mitte selle kõige õigema asjaga?" Ma arvan, et küllap on see osa küllaltki suur, kuid materiaalne elu piirab ära otsused, mida ollakse valmis tegema. Ega asjata ei olnud nõukogude ajal suurimad dissidendid katlakütjad. See ei olnud sellest, et katlakütjad oleks omanud rohkem eetikat või paremat arusaamist maailma asjadest. Pigem oli see ikka sellest, et ausal inimesel oli vähe võimalusi muud moodi elada. Meie praeguses ühiskonnas on muidugi võimalusi ka ausalt edukalt (sh. materiaalselt) ära elada, küsimus on vaid ahvatlustes. Sellised ahvatlused on mõnes osas küllalt sarnased narkootikumide tarbimisele (valida lõbusam, muretum tee), seega, vähemalt eetiliselt, võib noori sellisele teele kallutajaid võrrelda narkokaupmeestega. Kes valib selliseid inimesi, teeb seega võrreldavat tegu narkokauplemise toetamisega. Selline "matemaatiline" tuletuskäik viib lõpuks huvitavale tulemusele. See pole aga vast põhiline, põhiline on, et igaüks oma südametunnistuse (see vast enamusel inimestel siiski on) järgi valiks.