Rahvaga peab suhtlema

Juba pikemat aega olen mõelnud ja ka välja rääkinud ebaprofessionaalsusest Eesti poliitikas. Keegi on isegi välja öelnud, et poliitikuna on arvestavad vaid paar inimest, nende hulgas E. Savisaar. Eriti masendav on suhtlemine rahvaga parempoolsete (hr. Ubakivi vabandab, kuid kasutan siin blogis igapäevast kõnekeelt, mille puhul parempoolne on parempoolse majanduspoliitikaga erakond, mitte äärmuslik traditsionaal või rojalist) poliitikute poolt.

Eelpool mainitud hr. Savisaar ei pea raskeks rääkida venekeelsele meediale vene keeles - nii on isegi mugavam, saab rääkida sellele keelekeskkonnale täpselt seda, mida neile just rääkida on vaja. Ma ei usu iial, et meie nõukogude aja partei-karjääriga peaminister ei suuda ennast väljendada vene keeles. Sellega saavutaks lisaks psühholoogilisele lähedusele ka selle, et kaoksid ära tõlke ebatäpsused või tõlkija võimalus juttu mingi nurga alt näidata. Valehäbi on siin asjatu, eesti keele kaitse võiks siin presidendile jääda, kuidagi naljakas oli see "Pushkini keele" õppimise jutt.

Jätan kõrvale võõrkeele, tuleme eestlaste juurde tagasi. Meie peaministrist on paljudele (s.h. ka paljudele neile, kes veel hiljuti teda valimistel toetasid) tekkinud arvamus:

• ta on ülbe, ei hooli rahvast (või rahva arvamusest)
• ta ei saa aru ümbritsevast elust; siin tuuakse välja jutte meie majanduse edust olukorras, mil oli juba aru saada, et kogu maailmas asjad halvasti lähevad (kuigi siis polnud veel kellelegi selge, kui sügav kriis tuleb)
• valitsus tegeleb kellegi huvide kaitsmisega, ajatakse taga mingit eurot, mille tulemusel rahvale on ainuke mõju vaid kõrgenevad hinnad
• venelased leiavad, et ta on nende vaenlane (pronkssõduri pärast; tunnistan, et mõned sõnastused olid sellega seoses ka poliitikule sobimatud)

Neid seisukohti on veel. Lisaks inimestele, kes ka nii mõtlevad, on need väited nagu kondid poliitiliste vastaste "hammaste vahel", kes neid mõnuga "järavad".

Tegelikult ei ole neid väiteid raske ümber lükata: tuleb kujundada oma seisukohad, neid piisavalt esitada (selleks peaks ju võimul olevatel erakondadel võimalusi olema). Esmased punktid samas järjestuses võiks olla:

• Rahvast tulebki rohkem hoolida. Me ei ela enam nõukogude süsteemis. Paratamatult ei ole valdav enamus ühiskonnast arusaamisvõimega poliitilistes ja majanduslikes (imestab, kui vähe tajuvad isegi spetsialistid selle üldistest liikumapanevatest jõududest) küsimustes. Ometigi panevad nemad paika Riigikogu enamuse. Rahvaga peab rohkem suhtlema ja asju seletama (milleks mingi asi just rahvale hea on. Nt. ma arvan, et meie tipp-poliitikud elavad küllalt hästi ka ilma eurota ära, vaja on näidata, kuidas see hea oleks just lihtsale inimesele läbi meie ettevõtete ja majanduse usaldusväärsuse), vajadusel kordama (siin tasuks meeles pidada kuulsat Goebbelsi väidet isegi vale tõeks muutumisest). Mitte mingil juhul ei tasu mõelda nii: "Ma teen õigeid asju, pole mõtet neid kellelegi seletada, nagunii aru ei saada". Nii on suur risk, et asjade tegemine jääb pooleli ning õigete asjade eest võtab loorberid keegi teine (tore muidugi, kui loorberid üldse tulevad).
• Oma sõnavõttude kohta on hea öelda (seda peaks tulevikku silmas pidades igal juhul tegema), et see käib ametikoha juurde - teatud ametitel inimesed peavadki igas olukorras optimistina käituma, muidu on päris suur kahju. Samas ei ole meie riiki tabanud kriis kuidagi seotud meie valitsuse, Eesti Panga, ettevõtete või inimeste käitumisega. Enam-vähem samas ulatuses oleks see tulnud ka siis, kui kõik Eestis oleks astunud vaid kõige õigemaid samme. Samas tagantjäreletarkusega ei ole mõtet siin tegeleda, sest see on tõestatult see kõige täpsem tarkus.
• Hea näitena on euro, mille puhul on asi totaalselt rahvale lahti rääkimata. Sõna võtavad igasugused "spetsialistid", kes erinevatel põhjustel ja erinevate teadmistega ajavad sageli päris jama.
• Venelastega on omaette teema, ka neile peab asja lahti rääkima. Ja koht selleks ei ole ümarlaud riigi vastu tegutsevate aktivistidega, vaid vaja on rääkida rahvaga. Pronkssõduri osas peaks tooma välja, et see oli ka venelaste endi positsioonile Eestis kasulik. Tekkinud (ja tekitatavad) vastuolud riigi siseselt ja ka idanaabri poolt olid tekitamas suuri pingeid, nüüdseks on need selles osas maas.

Rahvusküsimuses oleme me mingis mõttes tupikteel (see poolsunduslik passide jagamine on äärmiselt naiivne ja kokkuvõttes ka ohtlik). Üheks äärmuseks on ka siin blogis välja toodud rahvuslaste ideed. Rahvuslastel on kindlasti õigus selles, et nii asi edasi minna ei saa, kuid kas tupikust saab läbi murda vaid nende lahendusvariantidega (need on päris rasked ning toovad ühel või teisel viisil kaasa kannatusi)? Minu arvamus on, et see ei ole nii.

Lähen tagasi algusesse: üldjoontes ka põhiseaduses olev riigi tegutsemise eesmärk on eesti rahvuse ja kultuuri säilimise ning rahvuse heaolu eest tegutsemine.

Selle tulemuseks oleks riik, mis hoolib oma kodanikest. Elukvaliteet püüaks läheneda Skandinaaviale jne.

Kui nüüd mõelda venekeelsetele elanikele, siis võiks nad jagada jämedalt kaheks:

• Need kes on siia sattunud ajaloo rasketel hetkedel, praegu on neil siin töö, kinnisvara, tuttavad ning üleüldse on nad harjunud siin elama. Osadele neist võib olla raske Venemaa tagasitõmbumine globaalsel tasandil. Nende jaoks on elu siin paratamatus.
• Need, kes valivad teadlikult elu väljaspool Venemaad. Siia alla kuuluvad kindlasti Eestis haridust omandavad (või omandanud) noored inimesed. Pole mõtet seletada, kui palju on võimalusi Venemaal erialase hariduse omandamisel (just erinevate erialade näol, mida eesti noored ei oska unistadagi). Nende jaoks on elu siin suures osas valik.

Lugedes eespoolt kirjeldust sellest riigist, mida eestlastele vaja on, siis venekeelsete teine grupp on kindlasti sellest väga huvitatud, ilmselt ka suur osa esimesest grupist. Meil ei tasu alahinnata, et keskmine venelane teab Venemaa elust asju, millest keskmine eestlane (veel enam lääne-eurooplane või ameeriklane) ei oska undki näha. Siit ka nende huvi elada tsiviliseeritumas ühiskonnas, kuigi oma tegevusega nad nagu kipuks kogu aeg sinna ida poole.

Kokkuvõttes on asi jälle kommunikatsioonis - meil on suures osas ühised huvid, need tuleb vaid lahti rääkida. Kui me jätame selle vaid ühe partei pärusmaaks, siis on meie riigi saatus ette määratud. Ei tohi unustada eelmiste valimiste tulemusi, mis vaid napilt reformi kasuks olid. Peale seda on lisandunud palju uusi kodanikke, samuti on reform juhtinud valitsust majanduskriisi ajal. See annab sada protsenti kindlust, et samasugust tulemust praeguses olukorras enam ei tuleks. Et see tulevikus tuleks, peab tõsiselt tööd tegema.

Eesti keeles ilmus hiljuti huvitav raamat, mille teema osaliselt ka eelpooltooduga seostub: Georgi Potšeptsov "Strateegiline sõda". See ei ole väga kergelt loetav (raamatus ei ole kirjas, kuid kui originaal on vene keeles, võiks selle lugemine isegi lihtsam olla), veel raskem on sealt mõtted välja refereerida - kui jõuan, siis teen seda ja panen ka siia lehele kirja. Selles raamatus (lk. 21) on toodud huvitav võrdlus Bush-seeniori ja Clintoni ning Blair'i ja Major'i vahel. Rahvas valib seda, kes nende arust saab aru riigi ees seisvatest probleemidest, samas saab aru ka rahva muredest. Negatiivne on: räägib kõrgilt, ei suhtle tavainimestega, liiga paindumatu. Kommentaarid on liigsed. Need on rahvale tekkinud kujundi jooned, mis ei pruugi täpselt kokku langeda tegelikkusega.